Maria-Kristiina Lotmani ettekanne aadlilaste luulevormist 17. sajandil

Aadlilaps ja luulevorm: heksameetrist aleksandriinini

Maria-Kristiina Lotman, Tartu Ülikooli kaasprofessor, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi vanemteadur

Ettekanne võrdleb 17. sajandi Eesti-, Liivi- ja Kuramaal elanud baltisaksa ja rootsi aadlilaste ja -noorte ladina- ja saksakeelset luulet ning uurib, milliseid värsivorme nendes keeltes kasutati ning kui hästi noored autorid eri mõõtude reegleid valdasid. Ladina luules on ülekaalus heksameeter ja eleegiline distihhon, esialgsete tulemuste põhjal näib meie korpuse saksakeelses luules aga domineerivat aleksandriin. Mõlemal juhul on tegemist selgete ja rangete reeglitega vormidega, millega oli ootuspärane värsikunsti õppimist alustada – luterlik koolitraditsioon soovitas noortele ladina keeles kirjutamise harjutamiseks just Vergiliuse ja Ovidiuse eeskujusid, pidades näiteks lüürilisi meetrumeid raskemini jäljendatavaks, saksakeelse luule jaoks aga oli aleksandriin ühe 17. sajandi kesksema normeeritud värsivormina samuti harjutamiseks loomulik valik. Ettekanne demonstreerib, kuidas aadlilapsed kasutasid neid vorme, et kirjutada täiskasvanute maailma kuuluvatel teemadel ja täiskasvanute žanrides, sisenedes nende kaudu täiskasvanute kirjandusmaailma.

Ettekanne peeti 26. oktoobril 2026 Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse 14. ühisseminaril, mille fookuses olid noorte kirjanduslik looming, noored autorid ning nende võimalused ja väljakutsed eri aegadel.