Aare Pilv 50: Elukutseline rahvuslane ja relativistlik platooinimene

15. aprillil 2026 tähistas juubelit Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi nooremteadur Aare Pilv. Keel ja Kirjandus tegi temaga sel puhul intervjuu.

Johanna Ross

Elukutseline rahvuslane ja relativistlik platooinimene

Vestlus Aare Pilvega

Keele ja Kirjanduse jaoks oled sa ennekõike kirjandusteadlane, aga sinu aktiivsete rollide loetelu on õieti palju pikem. Mida see paljusus sulle annab?

See annab võimaluse režiimivahetuseks – ei kujuta hästi ette, et oleksin ainult akadeemiline uurija (see jääks kuivaks) või vabakutseline kirjanik (siis peaksin tegelema vaba loominguga kohustuslikus korras, et end kuidagi õigustada) või pidevalt teatris tööl (mida ei tahaks kas või seepärast, et teatritegijad veedavad märkimisväärselt palju aega akendeta ruumides). Võib-olla kutselise tõlkijana kujutaksin end ette: see sisaldab nii uurijategevust kui ka loomingulisust. Naudin väga kirjanike liidu tõlkijate sektsiooni ürituste seltskonda, sest nad ühendavad endas akadeemiliste ja intuitiivloominguliste inimeste parimaid külgi. Mida rohkem eri režiime, seda rohkem ka eri võimalusi maailma artikuleerida. See vist ongi mu tuumne huvi – missugustel viisidel saab maailmakogemust liigendada ja väljendada.

Selline ametite küllus ei tundu kirjandusteadlaste hulgas tänapäeval just tavaline. Kas ühele elualale spetsialiseerumise surve on liiga suur?

Ma ei ütleks, et just spetsialiseerumise surve on liiga suur. Pigem on suur surve selleks, mida katoliku filosoof Josef Pieper juba XX sajandi keskel on nimetanud kultuuri proletariseerumiseks. Ta peab silmas, et kõik kultuuriga seotud ja intellektuaalsed elualad muudetakse tükitööks, mille üle peab saama kergesti arvet pidada ja mis peab olema tõlgitav kasumlikkuse keelde. See surub inimesed seisu, kus nad peavad tegutsema üsna kitsalt mingil „liinitööl”, et kuidagi funktsionaalsed olla, ja ses mõttes on teadusasutused ja näiteks teatrid samas seisus. Liiga palju inimtegevusi – sealhulgas humanitaaria ning kunstitegevus – on surutud töörühmamise loogikasse, kuigi peaks asuma vabritsemise või tegutsemise loogikas, kui kasutada Hannah Arendti mõisteid „Inimese olukorrast”.

Räägi endast kui loojast. Kuidas analüüsiks kriitik Pilv luuletajat ja dramaturgi Pilve?

Selline küsimus ei tundu miskipärast adressaadile enamasti nii huvitav kui küsijale. Margus Oti käsitlus minu luulest on üsna selline, mida ehk ise võiksin tahta öelda. Ta sai mulle pihta ja samas üllatas mind – tõlgendustöö üks oluline ülesanne ongi üllatada, olla heuristiline, liigutada lugejat millegi taipamiseni. Ennast tõlgendades on raske end üllatada.

Dramaturgina olen pigem teenivas rollis, püüan aidata lavastaja ideed võimalikult adekvaatselt vormida. Aga üks asi, mis mind on nende tükkide juures huvitanud, on tavapärase näitleja-vaataja suhte nihestamine. Jarmo Reha „Oomenis” kõnetati Kreenholmis ringi liikuvat publikut alguses teie-, siis meie-, siis sina- ja lõpuks minavormis, et kuulaja alaläviselt nihutada näitlejatega sarnasesse positsiooni. „Divide et impera” puhul oli oluline teema näitleja usaldusväärsus publiku jaoks, selle loomine ja õõnestamine. „Hymnis” hägustub piir näitleja ja ta rolli vahel. Isabel Laiapea metsavenna-kuuldemängus peab publiku liige ise olema tegelase kehaks. Kadri Noormetsa „Ümarlaud” oli katse teha lavastust, kus näitlejatel pole täit kontrolli etendatava loo üle. Priit Põldma tüki „Ma võiksin sulguda pähklikoorde” tekst liikus dokumentaalse teksti ning selle poeetilise tihenduse vahel. Mulle on huvitav katsuda läbi fiktsionaliseerimise eri astmeid. See seostub küsimusega, mis mind ka kirjanduse ja kultuuri uurijana huvitab: kuidas meie identiteetide sidusus eeldab fiktsionaliseerimist ja poetiseerimist?

Tänapäeva kirjanduse mõtestamise ja kirjanduskriitika vallas on sinult lendu läinud mitu mõistet, näiteks „nälg kaanoni järele” ja „kaasaloov kriitika”. Kas need väljendavad sinu enda tundeid?

Juttu oli tegelikult näljast traditsiooni järele ja see väljend pärineb ühest Kajar Pruuli Ehlvesti-käsitlusest,2 mina olen selle siis millekski laiemaks üldistanud.3 Eks seal taga on mingid isiklikud suhtumised küll, mina sattusin kirjanduslike arutelude keskele 1990-ndatel, mil kirjanduskaanoni teemaga suhestuti väga aktiivselt, nii kaitsvalt kui ka õõnestavalt. Mu enda positsioon oli pigem imestav: miks see küll nii oluline on, see hierarhilise samba ümber käiv kummardamise ja rüvetamise tants, millega kaasalöömist otsekui oodati ka minult ja mu eakaaslastelt? Mind see aga nii väga ei erutanud, ma olen relativistlik (või perspektivistlik) platooinimene. Ju ma siis nullindate lõpul kergendusega vaatasin, et see on nüüd möödas. Nii et seal on küll ilmselt omajagu mu enda tunnet ja hoiakuid, see tekst pole päris „objektiivne” kirjanduslooline kirjeldus.

Loe intervjuud edasi Keele ja Kirjanduse aprillinumbrist 2026.