UTK: Mitteinimlikud saamised Eesti ja Rootsi kirjanduses

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi teadusprojekt „Mitteinimlikud saamised Eesti ja Rootsi kirjanduses“ uurib Ene Mihkelsoni ning Eesti ja Rootsi nüüdiskirjanduse varal, kuidas posthumanistlikud „mitteinimlikud saamised“ kujundavad kirjanduslikku minapilti, keelt ja poeetikat.

 

Vastutav täitja

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi teadur Kristiine Gidén.

 

Projekti sisu

Romaanikirjanik ja luuletaja Ene Mihkelson (1944–2017) uurib oma teostes eesti rahva ajaloolist mälu ja traumat ning eetilist enesemääratlust. Vaadeldes kirjutamist kui kompromissitu tõe otsimise meetodit, kasutab Mihkelson täiesti omalaadset killustatud ja tihedat, lugejalt süvenemist nõudvat stiili. Üheks eeskujuks keelelisel nõudlikkusel ja tõsisel suhtumisel kirjaniku ülesandesse ühiskonnas oli Mihkelsonile Friedebert Tuglas (1886–1971), kelle loomingu ja pärandi uurimisele ta enne täielikult loometööle pühendumist keskendus.

Projekti esimene eesmärk on uurida Ene Mihkelsoni töödes esinevaid mitteinimminadeks saamisi. Mihkelsoni fragmenteeritud poeetilisse stiili panustab selgelt väljakujunenud individuaalsuste kujutamisest hoidumine, mida võimaldab „minata mina“ (Mihkelson 1985) – ebaisikuline minateadvus, kel on võime suubuda teistesse nii inim- kui mitteinimminadesse. Uurimuse teoreetiline raamistik põhineb kriitilisel posthumanismil, toetudes eelkõige Gilles Deleuze’i saamiste filosoofiale (Deleuze ja Guattari 2014) ja Rosi Braidotti afektiivsele jaatuse eetikale kui enesest võõrandumise (dis-identification) praktikale (Braidotti 2013).

Teiseks eesmärgiks on keskenduda mitteinimlikele saamistele Eesti ja Rootsi nüüdiskirjanduses kantuna posthumanistlikust vaatest, võttes võrdlemise aluseks autorid (Kärt Hellerma, Hasso Krull, Ann Jäderlund, Johannes Heldén), kes on Mihkelsoniga võrdväärsed pigem keelelise dekonstruktsiooni ja krüptilisuse, intellektuaalse nõudlikkuse ning minapildi ja kehatunnetuse fragmentaarsuse kui temaatilise fookuse tasandil. Kõrvutades uurimistulemusi Mihkelsoni loomingu analüüsist tulenevate järeldustega, küsitakse, mis on sääraste saamiste funktsioon nende autorite luules.

Projekti esimene pool jõuab lõpuni 2027. aasta alguseks ning teine sama aasta lõpuks. Projekti tulemusena ilmub kolm avatud juurdepääsuga teadusartiklit.