A. H. Tammsaare näidendi „Juudit“ teatriretseptsioon dialoogis kirjandusuurimuslike vaatenurkadega
Piret Kruuspere teadusseminar Kirjandusinstituudi muuseumis
Reedel, 19. detsembril 2025 on kõik huvilised oodatud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi muuseumisse teadusseminarile, kus Kirjandusinstituudi teadur Piret Kruuspere kõneleb A. H. Tammsaare näidendi „Juudit“ teatriretseptsioonist dialoogis kirjandusuurimuslike vaatenurkadega.
Rahvuslikus kultuuriruumi ja kultuurimälu silmas pidades tasub aeg-ajalt heita võrdlev pilk naaberaladele – mida kirjandus ja teater kahtlemata on –, teadvustades ja analüüsides sedakaudu ilmnevaid värskemaid aspekte, sealhulgas rööpjooni, lõikumisi, põimumisi jm. Sellist vaatenurka toetab ka näiteks kultuuriliste meediumide (ilukirjanduse, rituaalide, filmide) osakaalu rõhutatum esiletoomine kultuurimälu loomes. Samuti pööratakse üldistes mälu-uurimustes üha rohkem tähelepanu eri meediumide ja kunstiliikide vahelistele tõlkelistele ülekannetele – seda just kultuurimälu vahendamisel või Juri Lotmani sõnul: „teatud ühismälu ruumi“ kujundamisel. Filmivaldkonnaga võrreldes on aga teatrikunsti rolli kultuurimälu meediumina seni siiski põgusamalt vaadeldud.
1932. aastal alguse saanud A. H. Tammsaare proosaloomingu teatriretseptsioon dramatiseeringute ja lavastuste näol kujutab endast tähelepanuväärset, tänaseni püsivat kultuurifenomeni. Lavale on toodud nii „Tõe ja õiguse“ üksikköidete dramatiseeringuid kui ka eri köiteid ühte liitvaid tekstikompositsioone. Lisaks on teatritele inspiratsiooni pakkunud romaanid „Põrgupõhja uus Vanapagan“, „Kõrboja peremees“ ning „Elu ja armastus“, samuti kirjaniku lühiproosa. Tammsaare proosalooming ongi olnud lavadel silmnähtavalt populaarsem kui tema kaks näidendit: „Juudit“ ja „Kuningal on külm“.
1921. aasta kevadel trükis ilmunud ning sama aasta sügisel esietendunud „Juudit“ tutvustas aga eesti teatripublikule esmakordselt Tammsaaret näitekirjanikuna. Teose lavateekond on olnud pikem ja oma mitmekülgsuses paeluvam kui näidendil „Kuningal on külm“ (1936). „Juuditit“ on eesti teatrites lavastatud alates 1920. aastatest kuni XXI sajandi esimese veerandini, paus tekkis vaid 1940.–1950ndatel. Omas ajas uuenduslik ning aegadeüleselt draamaklassikasse kinnistunud „Juudit“ toestab muu hulgas eesti piibliainelise näitekirjanduse, samuti tragöödiažanri ajaloolist arengukaart (Tammsaare kui esimene piiblisüžee moderniseerija, teose tragöödiamõõtme rõhutamine 1920ndatel). Eeskätt pakub näidend avarat käsitlus- ja tõlgendusskaalat nii kirjandusuurimuses kui ka lavalaudadel ja teatriarvustustes (teose modernsus, lavalisus ja ühiskondlik aspekt; Juuditi n-ö rolliamplituud: kangelaslikkus ja kaasaegus, naiselikkus/inimlikkus ja lai tundeskaala; Olovernese tegelaskuju autorilähedus ja temasse kätketud võimalik mängulisus; näidendi kompositsioon ja võtmestseenid, taotluslikult arhailine stiil ja keel).
Samuti peegeldab „Juuditi“ tänaseks juba sajandit hõlmav lavaretseptsioon rahvusliku kultuurimälu dünaamikat. Eri aegade lavatõlgendused suhestuvad teatriloos omavahel, samas on aga põnev jälgida nende võimalikke dialoogilisi suhteid ka kirjandusuurimuslike käsitlustega. Muu hulgas on Tammsaare näidendit ja selle lavastusi vaadeldud maailma kultuuriruumi ja -mälu raamistikus (võrdlused Piibli Juuditi-looga ja selle erinevate tõlgendustega maailmakirjanduses, eriti Friedrich Hebbeli „Judithiga“, kuid ka Oscar Wilde’i „Saloméga“; rööpjooned William Shakespeare’i ja Fjodor Dostojevski loominguga, eeskätt tegelaskujutuse puhul). Eesti (näite)kirjandusest on nimelt Tammsaare „Juudit“ arvatud ilma mööndusteta maailmakirjandusse kuuluvat.
Teatriloo kontekstis tõusevad esile need „Juuditi“ tõlgendused, mispuhul saab osutada peategelaste dueti meisterlikule rolliloomele ja kooskõlalisele lavapartnerlusele (näiteks Erna Villmer ja Ants Lauter 1924 Estonias, lav Ants Lauter; Aino Talvi ja Kaarel Karm 1960 Draamateatris, lav Ilmar Tammur; Leila Säälik / Kersti Kreismann dublantidena ja Rein Malmsten 1983 Ugalas, lav Kaarin Raid). 1980.–1990ndatel, samuti käesoleva sajandi alguses torkab aga muu hulgas silma siht pöörata Juuditi kõrval rohkem tähelepanu ka teiste tegelaste sisevastuoludele, s.t avardada tegelaskujutust (1983 Ugalas). Samuti kohtab taotlust muuta lugu – eeskätt peategelasi silmas pidades – inimlikumaks ning isegi mängulisemaks/humoorikamaks (näiteks Anne Reemann / Merle Palmiste ja Peeter Volkonski 1999 Ugala suvelavastuses, lav Andres Noormets). Estonia 2006. aasta lavastus (Garmen Tabor ja Tõnu Tepandi, lav Katri Aaslav-Tepandi) astus aga omamoodi teatriloolisse dialoogi samal laval 1924. aastal etendunud „Juuditiga“.
Paar viidet võimalikele huvilistele
- 1978. aastal jõudis raadios esmaeetrisse kuuldemäng „Juudit“.
- 1980ndatel sündis kaks telesaadet Ugala 1983. aasta lavastusest: „Kaks Juuditit“ 1985 ja „Teatrivara 20. Juudit“ 1988.
- Ugala 1999. aasta suvelavastusest (suvel 2000) tehtud terviksalvestuse (Anne Reemanni asemel mängis siis nimitegelast Merle Palmiste) leiab samuti Jupiterist.