Virtuaalnäitus
Paul Reetsi kultuurikogu
Juunis 2019 ilmus Ameerika eestlaskonna ühe värvikama esindaja kunsti- ja kirjanduskriitiku Paul Reetsi elutöökogu „Hinge roppus ja vaimu õis“, kuhu koostaja ja toimetaja Jaan Undusk kogus kokku pea kõik Reetsi suletööd kunstist, kirjandusest ja kultuurist. Et tuua huvilisteni Reetsi kultuurikogu haruldused, mis senini olid kättesaadavad vaid Kirjandusinstituudi muuseumis kohapeal, korrastati ja digiteeriti 2025. aastal Rahvusarhiivi väliseesti kultuuripärandi projekti raames üle 1000 säiliku.
Paul-Heinri Reets sündis 5. juulil 1924 Tallinnas ja suri 25. detsembril 2016 Bostoni lähedal Readingi hooldekodus. Oma noorpõlve veetis Reets mitmes kodus Nõmmel, käis aastatel 1932–1936 Nõmme algkoolis ja 1936–1943 sealses gümnaasiumis.
Aastail 1943–1945 teenis ta Saksa sõjaväes. 22. septembril 1944 oli Reets ühes neist salkadest, mis pidasid Pääskülas ja järgmisel hommikul Sauel nõukogude tankide vastu üsna lootusetut võitlust. Seejärel tuli taganemine Saaremaale ja sealt edasi laevaga Danzigi suunas. 1945. aasta alguskuudel osales Reets 20. (eesti) SS-diviisi koosseisus heitlustes Punaarmee vastu Oppelni (Opọle) all.
Aastail 1946‒1950 õppis ta Bonni ülikoolis kunstiajalugu, ajalugu ja võrdlevat usunditeadust, püüdes kirjutada doktoritööd esmalt Eesti-Vestfaali arhitektuuri sidemeist XIII–XIV sajandil, seejärel surma ja kuradi ikonograafiast õhtumaises kunstis. Need plaanid luhtusid.
1.mail 1950 jõudis Reets New Yorki ja elas edaspidi peamiselt Bostonis. 1951. kuni 1953. aastani õppis ta Harvardi ülikoolis ajalugu ja kauneid kunste, lõpetades stuudiumi magistrikraadiga. Aegamisi süvenes temas teadmine kõige kunstiks peetava suhtelisusest, mis viis kahtlusteni kitsalt piiritletud teaduse võimekuses ja esialgu valitud kunstiajaloolase kutses.
Et jääda elule avatuks, töötas Reets vähenõudlikel, aga piisavat äraelamist võimaldavatel ametikohtadel, kõige pikemalt toimikute korraldajana Lahey kliinikus Bostonis.
Paul Reetsi kirjandus- ja kunstikriitilist loomingut tuntakse aga kodumaal vähe. Ka elutöökogu valmimine jäi mitmel põhjusel venima, mistõttu tekstide autor ise oma esimest ja ainsat raamatut näha ei saanud.
Oma „kunstikogust, raamatukogust ja jaapani portselanist“ koosneva kultuurikogu kinkis Paul Reets 2011. aastasl Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudile. Lisaks kunsti- ja raamatukogule on Kirjandusinstituudi muuseumis hoiustatud ka Reetsi päevikud, fotod ja postkaardid ning dokumentid, aga ka näiteks tema kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga.
Rahvusarhiivi väliseesti kultuuripärandi projekti raames parandati 2025. aastal Reetsi raamatu- ja kunstikogu kasutamisvõimalusi ja säilitamistingimusi. Varasemalt on Rahvuskaaslaste programmi (2019) ning Teaduskollektsiooni projektide (2016-2019, 2021) toetusel korrastatud ja digiteeritud umbes 2000 eset Paul Reetsi kultuuriloolisest kogust. Ulatusliku osa sellest moodustavad just raamatu- ja kunstikogu, sh Reetsi käsikirjaline kirikute teemaline sedelkartoteek.
Paul Reetsi kogus leidub hulgaliselt väliseesti kultuuritegevusega seotud materjale, bibliofiilse ja kunstilise väärtusega teoseid, raamatute esmatrükke ning muid kirjandus- ja kunstikriitika alaseid säilikuid. Märkimisväärsed on näiteks lord Byroni „Childe Haroldi palverännu“ neljanda laulu esmatrükk aastast 1818 ning UTKK arhiivraamatukogu vanim, 1630. aastal ilmunud teos, mis sisaldab rooma kirjaniku Terentiuse kuut säilinud komöödiat. Tegemist on tõenäoliselt vanima Terentiuse komöödiate väljaandega Eestis.
Rahvusarhiivi toel ja köitekonservaator Kadri Paloveeri käe all konserveeriti 2025. aastal Reetsi arhiivraamatukogu unikaalsed säilikud Miguel de Cervantese „Don Quixote de la Mancha“ I ja II, Charles Albert Demoustier’i „Lettres a Emilie sur la mythologie“ I ja Laurence Sterne’i „A Sentimental Journey Through France and Italy“.
Reetsi arhiivraamatukogu erinäolisust kannavad näiteks sürrealistliku luuletaja Ilmar Laabani nummerdatud ja signeeritud eksemplar teosest „Rroosi Selaviste“, mida trükiti vaid 400 eksemplari.
Samuti leiab ühe lõbusa rahvaviiside kogumiku „Mutionu“, mille illustraatorit Raoul Lindu teatakse eeskätt tema sügavailmelise käekirja järgi.
Paul Reetsi nelikümmend aastat kestnud kirjandusliku tegevuse tuumaks on sadakond artiklit ning näituse- ja raamatuarvustust, mille seas leidub ka ulatuslikumaid isiku- ja loominguloolisi portreid kunstnikest Eduard Rügast, Arno Vihalemmast, Endel Kõksist, kirjanikest Juhan Liivist, Jaan Oksast, A. H. Tammsaarest, K. A. Hindreyst. Reetsi kogust peegeldub ka eriline huvi eksliibriste vastu, näiteks leidub hulgaliselt Johann Naha puugravüüridel eksliibriseid aastatest 1947–1975 ning Aleksander Kaelase, Madis Üürikese ja Emil Eerme ülevaateteoseid eesti eksliibristest välismaal.
Paul Reetsi aforisme ja ülestähendusi
Kellele mõtlemine on elukutse ja mitte elu kutse, varustab end juba varakult küünarpuu, kääride, nõela ja sõrmkübaraga.
Mõtetega sahkerdades tuleb pankroti ohtu silmas pidada.
Mõtted on valged pääsukesed tahte jahikulli küüsis.
Kõike mõista püüdes ei saa me lõpuks millestki aru.
Prometheusele mõteldes hakkab maks valutama.
Rahvas sünnib tublide üksikisikute arvel, isiksus rahva arvel.
Eestlane on nagu kass: omasuguseid ei salli, teistsuguseid veel vähem.
Lääne pool Reini valitseb päevavalgus, ida pool soe ahi.
Elu paguluses arendab kaht omadust: sallivust ja leppimatust. Ainult ühega neist saame kokku kasvada.
Kümnel tuhandel konnal on kindlasti ühe hobuse jõud, aga kes neid adra ette rakendab.
Moodsasse kunsti ei areneta, sinna hüpatakse.
Leib ja vein, sellest, ainult sellest elamegi.
