Tegelikkuse ja enesetaju poeetiline substraat. Eesti juhtumiuuring

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi teadusprojekt „Tegelikkuse ja enesetaju poeetiline substraat. Eesti juhtumiuuring“ eesmärgiks on ingliskeelse artiklikogu ettevalmistamine ja väljaandmine. Kogumik on panuseks nii Eesti modernistliku ja nüüdiskirjanduse tutvustamisse välismaisele lugejale kui ka pakub teoreetilisi arutlusi, mida saab rakendada ka väljaspool eesti kirjanduse konteksti.

 

Vastutav täitja

Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi nooremteadur Aare Pilv

 

Projekti sisu

Artiklikogumik pakub esmalt teoreetilisema sissejuhatuse, mis annab aimu raamistikust, mille suhtes erinevaid Eesti autoreid käsitletakse. Raamistik põhineb John Gibsoni fiktsiooniteoorial, mille juured on Wittgensteini keelemängude teoorias, mida siin raamatus modifitseeritakse, et seda saaks rakendada ka luule ja autobiograafilise kirjutamise analüüsimisel; peamine küsimus, mida see raamistik püüab lahendada, on see, kuidas poeetilised ja figuratiivsed võtted on individuaalse minapildi loomise aluseks, aga ka see, kuidas samade põhimõtete alusel luuakse kollektiivseid ideoloogilisi identiteete ja utoopiaid. Teisisõnu, see on küsimus kirjanduse ja kunsti antropoloogilisest rollist reaalsuse tajumise substraadi ja mudelina. Jacques Rancière’i käsitlus kunsti esteetilisest režiimist ja esteetika loomupärasest poliitilisest potentsiaalist lisab sellele mudelile ajaloolise dimensiooni, näidates, kuidas kunstiliste vahendite roll reaalsuse konstrueerimisel on iseloomulik Kanti-järgsele kunstikäsitlusele ja ühiskonnakontseptsioonile.

Seda rakendatakse üksikautoriteanalüüsides: Madis Kõiv (1929-2014), Tõnu Õnnepalu (sünd. 1962), Uku Masing (1909-1985), Hando Runnel (sünd. 1936), Jaak Jõerüüt (sünd. 1947), Ene Mihkelson (1944-2017), Elo Viiding (sünd. 1974), fs (sünd. 1971) – nende põhjal näidatakse eelkõige poeetilise kirjutamise seost individuaalse identiteedi loomisega (Õnnepalu puhul hõlmab see ka kollektiivse kultuurilise identiteedi küsimust). Artiklid 20. sajandi esimese poole autoritest Johannes Barbarusest (1890–1946), Johannes Semperist (1892–1970) ja Henrik Visnapuu (1890–1951) käsitlevad peamiselt estetismi ja avangardse utopismi suhet poliitilise totalitarismiga, samas kui tänapäeva noorema põlvkonna luuletajatest Maarja Pärtnast (sünd. 1986) ja Sveta Grigorjevast (sünd. 1988) kirjutatud artiklid käsitlevad luulet nii poliitilise nähtuse kui ka isikliku identiteedi loomise kohana. Kogumiku võtavad kokku üldisemad vaated kogu eesti kultuuri enesetunnetusele – milliseid metafoore ja kujundeid on kasutatud eesti kultuuri enesekirjelduses.