UTK: Jaan Kaplinski keele- ja luuleeksperimendid
UTK 2026/1-2/1.3
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi teadusprojekti „Jaan Kaplinski keele- ja luuleeksperimendid“ keskmes on Jaan Kaplinski luuleloomingu väljenduslaadi uurimine.
Vastutav täitja
Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjandusinstituudi nooremteadur Jaanus Valk
Projekti sisu
Jaan Kaplinski (1941–2021) on oma luuleloomingus ning üldse ilu- ja mõttekirjandusteostes jätnud endast loomulikkuse ja sundimatuse taotlusega autori mulje, kes järskude uuenduste asemel austab omast ja harjumuspärast väljenduslaadi. Samas ilmneb Kaplinski luule lähivaatlusel, et harjumuspäratugi ei ole talle võõras, lihtsalt Kaplinski eelistab kummalistki esitada tavalise „pähe“.
Projekti eesmärgiks ongi pöörata tähelepanu sellistele tavalistena paistvatele kummalisustele. 2026. aasta jooksul on kavas käsitleda Kaplinski kaht keele- ja luuleeksperimendi juhtumit.
Esimene hõlmab luulekogus „Uute kivide kasvamine“ (1977) avaldatud luulesarjas „Seesama meri meis kõigis“ välja töötatud eripärast süntaksit. Nimelt koosnevad sarja 40 pala valdavalt sellistest esmastest (st lausetasandi) rinnastatud moodustajatest, kus finiitseid verbivorme välditakse. Uurimuses väidetakse tegu olevat Kaplinskit köitnud hiina keele mõjuga, mis kitsendavaid morfoloogilisi tähendusi (aeg, isik, arv) vältimaks ja avaramat poeetilist mõtet saavutamaks teda eesti keele lausestust muutma ajendas.
Teine puudutab luulekogus „Tule tagasi helmemänd“ (1984) ilmunud tsüklis „Tule tagasi metasekvoia“ katsetatud kahe erineva värsisüsteemi samaaegset koostoimimist. Nimelt on tsükli 20 pala korraga nii silbilises kui ka rõhulises (kuid mitte silbilis-rõhulises) süsteemis, neist rõhuline on teatavasti eesti luules laialt levinud, kuna silbiline on haruldane, tõstatades küsimuse viimase tajutavusest. Uurimuses kirjeldatakse Kaplinski eksperimenti värsiõpetuslikult ning arutletakse silbilise värsisüsteemi eesti keelde juurutatavuse üle.